Vabade litsentside copyleft

Sellenädalase postituses vaatan ligemalt vabade litsentside edasikandumisklauslit. Millistel litsentsidel see on ja kui suurel määral edasikandumist on nõutud. Märgiks kohe algul ära ka, et edasikandumisklausel ehk inglise keeles copyleft on nõue kanda edasi originaal teose tingimusi. Edasikandumisklausli alusel jagunevad litsentsid 4 alamkatekooriase: väga tugev, tugev, nõrk ja puuduv.

Väga tugeva edasikandumisklausliga on AGPL (GNU Affero General Public License)[1]. AGPL litsentsiga avalikustatud koodi kasutamisel tuleb igal kasutamise juhul avalikustada lähtekood.

Tugeva edasikandumisklausliga litsentsid on GNU GPL (GNU General Public License)[2]. GPL on üks vanimaid vabavara litsentse. Sellele pani aluse Richard Stallman. Käesolevaks päevaks on GPL-ist ilmunud 3 versiooni. GPL litsentsiga tarkvara kasutamisel oma töös tuleb see töö avaldada ka GPL litsentsiga.

Nõrka alamkategooriasse kuulub juba kaks litsentsi: GNU LGPL(Lesser General Public License)[3] ja Mozilla Avalik Litsents. LGPL litsentsiga avaldatud tarkvara kasutamisel ei pea igal juhul järgnevat tarkvara avaldama sama litsentiga.

Puuduva copyleftiga vabavara litsentse on mitmeid. Näiteks Apache, MIT, X11, BSD.  Kuna edasikandumisklausel puudub siis selliste litsentsidega kaitsud tarkvara võib muuta ka ärilisteks.

Üldjuhul tuleks vabavara kasutamisel oma töös jälgida, kas tarkvara on kaitsud edasikandumisklauslit sisaldava litsentsiga või mitte. Kui on siis tuleb pisult rohkem vaeva näha ja oma töö avalikustamisel jälgida neid klausleid.

 

 

  1. https://www.gnu.org/licenses/agpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021
  2. https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021
  3. https://www.gnu.org/licenses/lgpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021