Sotsiaalne meedia

Viimaste aasta kümnete jooksul on komeedina purtsatanud meie igapäeva sotsiaalne meedia. Elu ilma selleta on muutumas vast et ettekujutamatuks. Kuid nii nagu ümaral Maal on vähemalt kaks poolt on pahatihiti elus enamus asjadega lood hoopis keerulisemad kui arvata võiks. Selles postituses püüangi kirjutada lahti paari murekohta.

Sõbrad ja perekond käe ulatuses.

Kõik lähikondsed ainult ekraani luku avamise kaugusel. Isegi see keskkooliaegne parim sõber, kes juba aastaid tagasi Austraaliasse kolis. Kõlab ju väga toredalt. Kiire foto ja kõik jälle teavad, kui kena võileiva olen hommikuks teinud. Nägin linnavahel naljakat situatsiooni – kohe postitus sotsiaalmeediasse ja kõik jälle on minuga ühel lainel. Kui kogu kogukond nii toimetab siis ei pea kaua ootama, kui on käes olukord kus keegi ei jõua kellegagi sammu pidada. Ühestküljest suhtleks nagu kõikidega aga samas vähesed saavad aru, mida sa tegelikult mõtled  või tunned, kui üldse keegi. Väga kergelt tekib soov rohkem paremat sisu toota, et rohkem esile kerkida. Kuid sotsaalmeedia ei ole individuaalne spordi ala, seal “võitled” mitmel tasandil. Ühelt külelt üksi kogukonna imettluse eest ja teiselt kogukonnaga teiste kogukondadega. Justkui reaalelu, inidiviidina kohalikul tasemel ja riigina globaalsel tasemel. On seal siis midagi halba võib tekkida õigustatud küsimus. Ajakirjas Journal of Social and Clinical Psychology 2018 avaldatud artiklis kirjutatakse uuringust, milles tõdeti, et sotsiaalmeedia osakaalu vähendamine igapäevast vähendas depressiooni ja üksinduse tunnet [1]. Kõlab vägagi paradoksiaalselt, et teenus, mis inimesi kokku toob muudab üksikumaks.

Internetis ei tea keegi, et ma koer olen.

https://en.wikipedia.org/wiki/File:Internet_dog.jpg#/media/File:Internet_dog.jpg
Ajakirjas The New Yorker ilmus 1993 aastal karikatuur interneti anonüümsuse kohta. See, nüüdseks ikooniliseks muutunud, illustreerib interneti anonüümsust. Ma ei püüa siinkohal väita, et internet on anonüümne maailm, vaid, et tavakasutajal on pea võimatu teha kindlaks kas see, mis ta ekraanile jõuab on loodud selle poolt, kes ta väidab auh-auh (vabandust, mu saba hakkas sügelema) olema. Ja sellel samal põhjusel kipuvad paljud inimesed sotsiaalmeedias käituma nagu nad oleksid anonüümsed. Elementaarsed viisakus- ja sotsiaalnormid unustatakse ja hommikul liiga vara helisenud äratuskell muundatakse hetkega kellegi teravmeelseks solvamiseks. Ja lumepall on valmis. Ma ei ole tõenäoliselt ainuke, kes on märganud postitusi sotsiaalmeedias, mis on kehvasti suunatud tujude kole tulemus. Seega üheksa korda mõõda ja üks kord lõika sobib iga sotsiaal meedia jüngri motoks.

Elu ei ole kerge. Ega ka lihtne süsteem. Kuigi tehnoloogia peaks muutma elu hõlpsamaks võib kergelt libastuda ja elu veelgi raskemaks muutuda. Tuleb meelde tuletada Paracelsust, kes ütles dosis sola facit venenum (kogus teeb mürgi). Ehk siis sotsiaalmeediat tarbida mõõdukas koguses.

 

  1. https://guilfordjournals.com/doi/10.1521/jscp.2018.37.10.751 vaadatud 19. veebruaril 2021