Mis läinud see läinud. Mis alles see alles.

Sellenädalases postituses on plaan anda kokkuvõtlik ülevaade kahes nähtusest ehk tavast. Ühest, mille tappis internet ja teisest, mis patsiga poistele ülejõu käis. Esimene kadunud tava, mis meelede tuli olid posti tuvid. Lisaks sellele, et neid lennutati iidsetel aegadel, olid postituvid käibel ka veel II ilmasõja ajal. Uurisin erinevaid lehti postituvidest kui maandusin cnetis avaldatud artiklile IPoAC kohta [1]. Internet Protocol over Avian Carriers elik interneti protokoll üle lendavate vedajate. Standard sellele protkollile avaldati küll 1. aprillil 1970 [2], ilmselgelt aprilli naljana. Siiski on leidunud ka tõsiseid inimesi, kes on implementeerinud interneti üle tuvide [3]. Ühesõnaga postituvidest kui nähtusest, mis kadus interneti ajastul ma kirjutada ei saa. Kuid õnneks on inimkonna ajalugu oluliselt pikem interneti ajaloost. Näiteks ei ole ma näinud juba aastaid telefoniraamatut. Niisiis selles postituses telefoniraamatutest ja raadioteatrist.

Kuuldemäng on raadio kaudu leviv teater. Populaarsuse tipp jääb vist küll kaugele minevikku kuid tänapäeval nn. vanilla kuuldemäng ei ole kuhugi kadunud ega näitamas kadumise märke. Kui Eestis said kuuldemängud alguse 1928 aastal ühe näidendi eetrisse rääkimise läbi [4], kogu maailmas peetakse alguseks 1881 aastat kui prantsuse insener Clement Ader paigutas ooperi etendusele mikrofonid ja kandis selle telefoni üle [5]. 1920 paiku sai raadioteater suure hoo tiibadesse. Saateid hakkasid edastama mitmed riigid üle maailma. Kuna televisioon ei olnud sel ajal veel oli igasugune maagiliselt üle õhu koju tule meelelahutus fenomenaalne. Ka tänasel päeval edastavad raadiojaamad üle maailma kuuldemänge. Laupäeva õhtutel perega lustikummuti ette ei koguneta kuid oma koht klassikalisel kuuldemängul püsib. Miks ma räägin klassikalisest kuuldemängust? Seda sellepärast, et kuuldemängud on ka natuke muteerunud ja need harud on muutunud populaarsemateks. On taskuhäälingu või audioraamatu juured ikka vanas rohelise silmaga kastis, mis ininmesi paigale naelutas. Tänapäeval rohelist silma meid naelutamas ei ole, liigume ringi kõrvaklapid peas ja kuulame ikka, mis kuskil kaugel kunagi räägitud on.

Telefoniraamatutele mõeldes tulevad vist paljudel silme ette kollased tikutopsi paksused nn. klotsid. Mäletan, et minu kodu külas anti välja väiksemaid raamatuid või õigem oleks öelda vihikuid kõikide abonomentide omanike nimede, aadresside ja numbritega. Oli põnev uurida millise nimega kodanik mis aadressil elas. Mis seal salata, poisikesena sai telefoniraamatust otsitud ka tähenduslikke nimesi ja siis vahel huligaanitsetud ning neile ka helistatud. Näiteks pea kõik Kell nimelised sai läbi helistatud ja küsitud: “Mis kell on?” Teen hipsterliku lükke ja mainin, et sääraseid tempe sai enne Simpsonite [6] siiakanti jõudmist tehtud. Siinkohal tunnen, et pean kõikide perekond Kell liikmete ees vabandama. Tõenäoliselt ka mõne teise suguvõsa ees. Vabandust!

Ülesanne kirjeldada kahte tava/kommet/tehnoloogiat, millest üks on vastupidanud internetile ja teine ei oli väga huvitav. Ma siiani ei suuda uskuda, et postituvid lendavad tänapäeval ja neid on kasutatud interneti liikluseks.

 

 

 

 

  1. https://www.cnet.com/news/pigeon-powered-internet-takes-flight/ vaadatud 11. veebruaril 2021
  2. https://www.ietf.org/rfc/rfc1149.txt vaadatud 11. veebruaril 2021
  3. https://www.blug.linux.no/rfc1149/writeup/ vaadatud 11. veebruaril 2021
  4. https://raadioteater.err.ee/raadioteater/info/raadioteatrist vaadatud 11. veebruaril 2021
  5. http://www.terramedia.co.uk/Chronomedia/years/1880-1884.htm#Ader vaadatud 12. veebrurail 2021
  6. https://simpsons.fandom.com/wiki/Bart%27s_prank_calls vaadatud 12. veebruaril 2021