itspea

Eesti infoühiskonna arengukava 2020

Ligi 10 aastat tagasi (2012-2013) kirjutati Majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi poolt arenguva aastaks 2020. Kuna on saanud möödanikuks kava siht aasta siis on vast passlik  heita pilk uuesti peale ja vaadata, mis õnnestus suurepäraselt. Samuti mis jäi kiratesema.

Visiooni punktis Kõrgem tootlikkus arvati, et Eestisse tullakse uudseid IKT-lahendusi tegema ja katsetama kogu maailmast. Veebruari keskel teatas Eesti Pank, et 2020 aasta detsembri jooksevkonto puudujääk suurenes Volkswageni tarkvara arenduse Eestisse toomise tõttu [1]. Kuigi Volkswagen on ühest riigist ja see ei ole just kogu maailm siis mõju kogu Eesti majandusele on märkimisväärne. Kuid kui otsida Eestist väljapoolt alguse saanud IT ettevõtteid, kes on siia kolinud, siis leiab lisaks Volkswagenile veel. Näiteks Microsoft tuli juba aastate eest Eestisse ja on siin end kinnitanud [2]. Seega vähemalt kaks kontineti on kaetud, võib tõdeda küll, et Eestisse tullakse nii nagu visoon ettenägi.

Visiooni punktis Kõrgem tööhõive loodeti, et IKT sektoris töötab vähemalt 50 000 spetsialisti. E-Eesti veebis it sektorit tutvustavas sektsioonis tuuakse välja, et 5,9% tööjõust töötab ITK sektoris [3]. Kui võtta statistika ameti andmed tööhõive kohta siis 652 700 töötajast 5,9% on 38509,3 ITK sektoris. Tundub, et nii hästi ei ole siiski läinud kui loodeti. Pisut üle poole loodetud töötajatest on leitud. Tuleb nüüd vaid oodata kui Ida-Viru kaevurid vahetaks kirkad klaviatuuride vastu välja ja asuks lisaks CO2 emissioonidele vähendama ka tööjõu puudust.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kogu visoon ei ole valesse suunda rajatud. Kõike ei ole suudetud realiseerida kuid eks unistada tulebki suuermalt.

  1. https://www.eestipank.ee/press/valisinvesteering-autotoostuse-tarkvaraarendusse-suurendas-detsembris-arvutiteenuste-importi-ja-15022021, vaadatud 26. veebruaril 2021
  2. https://arileht.delfi.ee/artikkel/92496355/microsofti-eesti-uksuse-juht-siinse-uhkuse-vaiksest-haabumisest-prioriteet-on-liikunud-skype-ilt-teamsile-kuid-kasutame-seal-ka-skype-ist-parit-lahendusi vaadatud 26. veebruaril 2021
  3. https://e-estonia.com/it-sector/ vaadatud 26. veebruaril 2021

Sotsiaalne meedia

Viimaste aasta kümnete jooksul on komeedina purtsatanud meie igapäeva sotsiaalne meedia. Elu ilma selleta on muutumas vast et ettekujutamatuks. Kuid nii nagu ümaral Maal on vähemalt kaks poolt on pahatihiti elus enamus asjadega lood hoopis keerulisemad kui arvata võiks. Selles postituses püüangi kirjutada lahti paari murekohta.

Sõbrad ja perekond käe ulatuses.

Kõik lähikondsed ainult ekraani luku avamise kaugusel. Isegi see keskkooliaegne parim sõber, kes juba aastaid tagasi Austraaliasse kolis. Kõlab ju väga toredalt. Kiire foto ja kõik jälle teavad, kui kena võileiva olen hommikuks teinud. Nägin linnavahel naljakat situatsiooni – kohe postitus sotsiaalmeediasse ja kõik jälle on minuga ühel lainel. Kui kogu kogukond nii toimetab siis ei pea kaua ootama, kui on käes olukord kus keegi ei jõua kellegagi sammu pidada. Ühestküljest suhtleks nagu kõikidega aga samas vähesed saavad aru, mida sa tegelikult mõtled  või tunned, kui üldse keegi. Väga kergelt tekib soov rohkem paremat sisu toota, et rohkem esile kerkida. Kuid sotsaalmeedia ei ole individuaalne spordi ala, seal “võitled” mitmel tasandil. Ühelt külelt üksi kogukonna imettluse eest ja teiselt kogukonnaga teiste kogukondadega. Justkui reaalelu, inidiviidina kohalikul tasemel ja riigina globaalsel tasemel. On seal siis midagi halba võib tekkida õigustatud küsimus. Ajakirjas Journal of Social and Clinical Psychology 2018 avaldatud artiklis kirjutatakse uuringust, milles tõdeti, et sotsiaalmeedia osakaalu vähendamine igapäevast vähendas depressiooni ja üksinduse tunnet [1]. Kõlab vägagi paradoksiaalselt, et teenus, mis inimesi kokku toob muudab üksikumaks.

Internetis ei tea keegi, et ma koer olen.

https://en.wikipedia.org/wiki/File:Internet_dog.jpg#/media/File:Internet_dog.jpg
Ajakirjas The New Yorker ilmus 1993 aastal karikatuur interneti anonüümsuse kohta. See, nüüdseks ikooniliseks muutunud, illustreerib interneti anonüümsust. Ma ei püüa siinkohal väita, et internet on anonüümne maailm, vaid, et tavakasutajal on pea võimatu teha kindlaks kas see, mis ta ekraanile jõuab on loodud selle poolt, kes ta väidab auh-auh (vabandust, mu saba hakkas sügelema) olema. Ja sellel samal põhjusel kipuvad paljud inimesed sotsiaalmeedias käituma nagu nad oleksid anonüümsed. Elementaarsed viisakus- ja sotsiaalnormid unustatakse ja hommikul liiga vara helisenud äratuskell muundatakse hetkega kellegi teravmeelseks solvamiseks. Ja lumepall on valmis. Ma ei ole tõenäoliselt ainuke, kes on märganud postitusi sotsiaalmeedias, mis on kehvasti suunatud tujude kole tulemus. Seega üheksa korda mõõda ja üks kord lõika sobib iga sotsiaal meedia jüngri motoks.

Elu ei ole kerge. Ega ka lihtne süsteem. Kuigi tehnoloogia peaks muutma elu hõlpsamaks võib kergelt libastuda ja elu veelgi raskemaks muutuda. Tuleb meelde tuletada Paracelsust, kes ütles dosis sola facit venenum (kogus teeb mürgi). Ehk siis sotsiaalmeediat tarbida mõõdukas koguses.

 

  1. https://guilfordjournals.com/doi/10.1521/jscp.2018.37.10.751 vaadatud 19. veebruaril 2021

Mis läinud see läinud. Mis alles see alles.

Sellenädalases postituses on plaan anda kokkuvõtlik ülevaade kahes nähtusest ehk tavast. Ühest, mille tappis internet ja teisest, mis patsiga poistele ülejõu käis. Esimene kadunud tava, mis meelede tuli olid posti tuvid. Lisaks sellele, et neid lennutati iidsetel aegadel, olid postituvid käibel ka veel II ilmasõja ajal. Uurisin erinevaid lehti postituvidest kui maandusin cnetis avaldatud artiklile IPoAC kohta [1]. Internet Protocol over Avian Carriers elik interneti protokoll üle lendavate vedajate. Standard sellele protkollile avaldati küll 1. aprillil 1970 [2], ilmselgelt aprilli naljana. Siiski on leidunud ka tõsiseid inimesi, kes on implementeerinud interneti üle tuvide [3]. Ühesõnaga postituvidest kui nähtusest, mis kadus interneti ajastul ma kirjutada ei saa. Kuid õnneks on inimkonna ajalugu oluliselt pikem interneti ajaloost. Näiteks ei ole ma näinud juba aastaid telefoniraamatut. Niisiis selles postituses telefoniraamatutest ja raadioteatrist.

Kuuldemäng on raadio kaudu leviv teater. Populaarsuse tipp jääb vist küll kaugele minevikku kuid tänapäeval nn. vanilla kuuldemäng ei ole kuhugi kadunud ega näitamas kadumise märke. Kui Eestis said kuuldemängud alguse 1928 aastal ühe näidendi eetrisse rääkimise läbi [4], kogu maailmas peetakse alguseks 1881 aastat kui prantsuse insener Clement Ader paigutas ooperi etendusele mikrofonid ja kandis selle telefoni üle [5]. 1920 paiku sai raadioteater suure hoo tiibadesse. Saateid hakkasid edastama mitmed riigid üle maailma. Kuna televisioon ei olnud sel ajal veel oli igasugune maagiliselt üle õhu koju tule meelelahutus fenomenaalne. Ka tänasel päeval edastavad raadiojaamad üle maailma kuuldemänge. Laupäeva õhtutel perega lustikummuti ette ei koguneta kuid oma koht klassikalisel kuuldemängul püsib. Miks ma räägin klassikalisest kuuldemängust? Seda sellepärast, et kuuldemängud on ka natuke muteerunud ja need harud on muutunud populaarsemateks. On taskuhäälingu või audioraamatu juured ikka vanas rohelise silmaga kastis, mis ininmesi paigale naelutas. Tänapäeval rohelist silma meid naelutamas ei ole, liigume ringi kõrvaklapid peas ja kuulame ikka, mis kuskil kaugel kunagi räägitud on.

Telefoniraamatutele mõeldes tulevad vist paljudel silme ette kollased tikutopsi paksused nn. klotsid. Mäletan, et minu kodu külas anti välja väiksemaid raamatuid või õigem oleks öelda vihikuid kõikide abonomentide omanike nimede, aadresside ja numbritega. Oli põnev uurida millise nimega kodanik mis aadressil elas. Mis seal salata, poisikesena sai telefoniraamatust otsitud ka tähenduslikke nimesi ja siis vahel huligaanitsetud ning neile ka helistatud. Näiteks pea kõik Kell nimelised sai läbi helistatud ja küsitud: “Mis kell on?” Teen hipsterliku lükke ja mainin, et sääraseid tempe sai enne Simpsonite [6] siiakanti jõudmist tehtud. Siinkohal tunnen, et pean kõikide perekond Kell liikmete ees vabandama. Tõenäoliselt ka mõne teise suguvõsa ees. Vabandust!

Ülesanne kirjeldada kahte tava/kommet/tehnoloogiat, millest üks on vastupidanud internetile ja teine ei oli väga huvitav. Ma siiani ei suuda uskuda, et postituvid lendavad tänapäeval ja neid on kasutatud interneti liikluseks.

 

 

 

 

  1. https://www.cnet.com/news/pigeon-powered-internet-takes-flight/ vaadatud 11. veebruaril 2021
  2. https://www.ietf.org/rfc/rfc1149.txt vaadatud 11. veebruaril 2021
  3. https://www.blug.linux.no/rfc1149/writeup/ vaadatud 11. veebruaril 2021
  4. https://raadioteater.err.ee/raadioteater/info/raadioteatrist vaadatud 11. veebruaril 2021
  5. http://www.terramedia.co.uk/Chronomedia/years/1880-1884.htm#Ader vaadatud 12. veebrurail 2021
  6. https://simpsons.fandom.com/wiki/Bart%27s_prank_calls vaadatud 12. veebruaril 2021

Ajalooline esimene postitus infotehnoloogilisest ajaloost

Kuigi infot on töödeldud kogu inimkonna jooksul siis võtan kokku julguse ja kirjeldan vaid kolme näitega eri ajajärkudest ära kogu infotehnoloogia ajaloo. Esmalt kirjuan, miks Johann Gutenberg oluline oli. See järel teen suure hüppe lähemasse minnevikku ja kirjutan lähemalt Konrad Zusest. Ning kolmandaks ei saa juba siin tekkinud traditsiooni katkestada ja võtan lähemalt vaatluse alla GNU/Linuxi läbi Saksa distro SUSE.

Johann Gutenberg sündis aastal 1400 praegusel Saksamaal, Mainzis ja jaanipäevaks sai ristitud. Gutenbergi rahutu hing ei andnud asu otsis ta pidevalt võimalusi kuidas asju paremaks teha. Võiks öelda, et oli tegemist leiutajaga. Kuna maksuraamatutes on leitud andmeid, et Gutenberg oli pooleldi kullaseppade tsunfti liige siis võib oletada, et näpuosavust peenema metallitöö jaoks tal jagus. Ta elu keerdkäikudest ja maksu võlgadest võib täpsemalt lugeda Mainzi linna kodulehelt [1]. Kuid nüüd siis lähemalt, mida Johann Gutenberg tegi, et ta on jätnud infotehnoloogia ajalukku tugeva jälje. Ei ole vist kellegile üllatuseks, et Gutenberg leiutas trüki pressi. Kuid vähesed teavad, mis tema tegudest on läbi aasta sadade jõudnud tänapäeva. Upercase ja lowercase. Need inglise keelsed sõnad on igal programmeerimisega tegelenud inimesel tuttavad. Upercase ehk sõna-sõnalt tõlgituna ülemine kast ja lowercase alumine kast. Gutenbergi ajal need olidki ülemine kast ja alumine kast. Nüüd aga suur või väike kirjatäht. Seda seetõttu, et Gutenbergi trükimasina kõrval olid trükkimisel kasutatavad tähed kastides. Harvemini ladumisel vaja minevad tähed kõrgemal asuvad kastis ja väiksed tähed alumises kastis. Kahtlustan, et kui Gutenberg ei oleks kullasepana töötanud oleks trükimasinas kasutatud robustsemaid detaile ja me räägiks võibolla tänapäeval ühe-käe-tähtedest ja kahe-käe-tähtedest.

Konrad Zuse <hädaldamine>tegu sakslasega ehk siis nime hääldada võiks nagu eestikeels loetakse ‘tsuse’, mitte ameerikalikult ‘sjuus’. </hädaldamine> sündids 1910 Saksamaal, Berliinis. Õppis Berliini tehnika kõrgkoolis hoonete ehitust. Vaatamata oma ehitusinseneri taustale on Zuse läinud ajalukku arvuti insenerina. Nimelt konstrueeris ta esimese programmeritava, kahendsüsteemis töötava arvuti nimega Z3[2]. Lisaks tervet tuba täitvale releede kogumile mõtles Zuse välja ka esimese kõrgtaseme programmeerimiskeele Plankalkül [3].

Kolmas nn. sakslane kellel siinses postituses peatun ei ole kuulsa ajalooga inimene vaid operatsiooni süsteem linux, täpsemalt selle distributsioon SUSE. Nimi SuSE oli algselt Software und System-Entwicklung (tarkvara ja süsteemi arendus) lühendiks, hiljem võeti kasutusel rohkem tähi ülemisest kastist ja nimeks sai SUSE. Nimede ajalugu on alati põnev kuid miks on SUSE märkimisväärne, on ju linuxist sadu kui mitte kümneid tuhandeid erinevaid distrosi? SuSE on üks esimesi distrosi, mis on siiani nn. elus. Jah, ta baseerub omakorda Slackware distrol [4]. Kuid kasutatuvaselt on SUSE üks populaarsemaid distrosi. Tähtsaim seik SUSE ajaloos on see, et ta on esimene linuxi distro, mis võeti kasutusele mainframe tüüpi suur arvutites [5]. Ja midagi ka mälumängu huvilistele. Kui S.u.S.E linux nimelise distro esimene reliis 1996 tehti ei antud versiooniks mitte 0.1 või 1.0 vaid 4.2. Ehk siis 42! SUSE on vastus küsimusele “elu, universumi ja üldse kõige” kohta.

Infotehnoloogia ajalugu on pikk ja oma olemuslikult (IT ju tegeleb ka info salvestamisega) äärmiselt mahukas. Valida välja 3 ja neist kolmest vaid essents leida ei ole kerge. Kui keegi tunneb, et mõni olulisem fakt jäi mainimata või midagi sai valesti öeldud siis ta on lahkelt oodatud parendus ettepanekutega.

 

 

 

  1. https://www.mainz.de/microsite/gutenberg/zeit/zeitleiste_gutenberg.php#SP-grouplist-1-1:1, vaadatud 4. veebruaril 2020
  2. https://ei.cs.vt.edu/~history/Zuse.html, vaadatud 4. veebruaril 2020
  3. https://www.computer.org/csdl/magazine/an/1997/02/man1997020017/13rRUIJcWqp, vaadatud 4. veebruaril 2020
  4. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1b/Linux_Distribution_Timeline.svg, vaadatud 5. veebruaril 2020
  5. https://www.channelfutures.com/open-source/suses-role-in-the-history-of-linux-and-open-source, vaadatud 5. veebruaril 2020