itspea

Trollimine kui turvarisk

Trollimine on Eesti Keele Instituudi järgi: “internetikeskkonnas (nt foorumites, kommentaariumis) huligaanitsema, solvavaid, vaenu õhutavaid ja asjakohatuid sõnumeid postitama”[1].  Trollimist kasutatakse tihi kombineerituna erinevate vahenditega nagu näiteks meemid ja salakavalad lingid. Salakavalate linkide all pean silmas selliseid linke, mille välisel vaatlemisel ei saa aru, kuhu nad viitavad (lühendatud url või pealkiri on üks kuid url viib teise kohta). Trollimise eesmärgiks oli algselt lihtsalt lõbutsemine asjasse pühendamatute kulul kuid nüüd on trollimine võtmas järjest suuremaid mastaape. Käesolevas postituses ei vaatlegi mõnes foorumis lihtsat pullimist vaid riikliku julgeoleku piire kompavist tegevustest.

Trollimise käigus üritatakse inimeste emotsioonide najal levitada oma vaateid või tõeks pidamisi. Tüüpiliselt luuakse meeme, mis pilkavad või lausa demoniseerivalt alavääristavad trollija idee vastaseid. Meemi piltides nalja nägevad inimesed levitavad iseseisvalt neid, sest kes ei tahaks head nalja sõbraga jagada. Nii hakkabki trollitud idee iseseisvalt levima. Ei pea tegema väga suuri kulutusi võrreldes traditsioonilisete ideede reklaamise viisidega. See on vist peamine põhjus, miks tänaseks päevaks on mõned riigid ja poliitilised rühmitused rajanud lausa trolli vabrikud [2][3]. Lisaks meemidele kasutavad trollid tihti ka lihtsat faktide välja mõtlemist ja nende esitamist kui üldlevinud tõena [4].

Kevin Mitnick on sõnastanud andmeturbe 3 komponenti ja nede vahelise suhte. Tehnoloogia, koolitus ja reeglid omavahel korrutades saab hinnata turvariski suurust. Kuna 3 suuruse omavahel korrutamisel  muutes ühe suuruse nulliks muutub kogu tulem nulliks siis riski ellimineerimiseks tuleks vähemalt ühest komponendi osakaal nulliks muuta. Trollimist on tehnoloogiaga raske kontrollida. Arvutid ei ole väga head teksti sisu mõistjad veel vähem meemide. Seega jääb üle kas koolitada inimesi või luua karmim reeglistik. No karmimad reeglid eeldavad ka karmi kontrolli. See aga vähendaks vabadust, mis omakorda oleks mitme trolli võit. Jääb üle ainult koolitus – teadvustamine.

  1. https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/trollima/1 vaadatud 6. mail 2021
  2. https://www.heinz.cmu.edu/media/2018/October/troll-farms-and-fake-news-social-media-weaponization vaadatud 6. mail 2021
  3. https://epl.delfi.ee/artikkel/85360283/toeline-valimiskampaania-kaib-facebookis-anonuumselt-odavalt-ja-meemidega? vaadatud 6. mail 2021
  4. https://epl.delfi.ee/artikkel/93155501/superlevitaja-varro-vooglaid-vottis-kasutusele-oma-isa-kirjeldatud-demagoogiavotted vaadatud 7. mail 2021

Xbox-i kohandatav juhtseade

Hoiatus:  järgnev postitus võib sarnaneda sisuturundusele. Aga see ei ole. Oleksin hea meelega eemaldanud konkreetsed viited ettevõtte toodangule kuid siis muutuks kogu jutt liiga abstraktseks.

 

Xbox, Microsofti mängu konsool, on mängu rõõmu pakkunud tervetele kahekäelistele ligi paarkümmend aastat. Ligi 10 aastat tagasi lisandus küll liikumisandur, Kinect, kuid see oli pigem lisa juhtseade. Ainult Kinectiga Xboxiga mängimine oli väga piiratud. Lisaks 4 põlvkond kaotas ka Kinecti toe. 2018 aastal aga andis Microsoft välja Xboxi kohandatav juhtseadme [1]. Nimi võib natuke eksitav olla. Seadet ennast väga kohandada ei saa. Õigupoolest sellel polegi palju mida kohandada. 2 suurt nuppu, noole klahvid, menüü nupp ja toitelüliti. Seda on oluliselt vähem kui tavalisel Xboxi juhtseadmel. Kuid see puudus on tegelikult voorus. Kui tavaline pult on ehitatud tavalise inimese kahe käe järgi siis kohandatav juhtseadme saab ehitada täpselt sellise inimese järgi, kes mängida soovib. Nupud on küll puudu kuid selle asemel on väga laialt levinud 3,5 mm pistiku pesad. Sellised pistikud-pesad on üle 100 aasta vanad vahendid erinevate seadmete omavahel ühendamiseks [2]. See tähendab aga seda, et Xboxiga mängimiseks saab ksautada just seda tüüpi nuppe (sensoreid/andureid), mis konkreetsele kasutajale sobivad. Ei ole see kord mõeldud välja keerulist ühendamise süsteemi, mis nõuaks ainult ühe kindla tootja seadedi. Valik sobivate pedaalide, lülitite, triggerite, lähedusandurite jne leidmiseks on väga lai. Lisaks sobivate lülitite lisamisele on võimalik Xboxi kohandatavat juhtseaded kasutada koos tavalise juhtseadmega kahekesi koos mängimiseks. Näiteks üks keerab rooli ja teine lisab gaasi ja pidurdab. Või vastupidi, kuidas iganes lõbusam on.

Ma olin väga üllatunud kui avastasin, et Microsoft on tootnud sellise seadme. On Microsoft olnud ju aasta kümneid kasuahne suurkorporatsiooni etaloniks. Kuid Xboxi kohandatav juhtseade tundub olema toode, mille eesmärgiks on pakkuda meelelahutust kõigile, keha iseärasustest hoolimata.

 

  1. https://www.xbox.com/en-US/accessories/controllers/xbox-adaptive-controller vaadatud 28. aprillil 2021
  2. https://patents.google.com/patent/US584417 vaadatud 29. aprillil 2021

Veebi kasutatavus

Kasutatavus on vist iga toote elementaarseim omadus. Kui kasutada ei saa ei ole kellelgil soovi seda soetada või tarvitada. Nii on ka veebiga. Jakob Nielsen on sõnastanud mõned kasutatavust iseloomustavad omadused: õpitavus, tõhusus, veakindlus, rahulolu ja võtme tähtsusega  – kasulikkus[1]. Järgnevalt uurin neid omadusi paaril veebilehel. Ühte avalik-õiguslikk veebi ja üht eraõiguslikku veebi, mille nime jätan reklaamist hoidumise eesmärgil nn. hägustatuks.

Kes vähegi maailma asjadega sinapeal on ei ole vist talle uudiseks, et toidu kraami saab soetada veebipoest. Olen peamiselt kasutamas kunagise tarbijate ühistu veebipoodi oma igapäevase leiva hankimiseks. Õpitavus on selle poe lehel hea. Valid kauba, lisad korvi ja maksad. Nagu igas veebipoes. Ehk, et süsteemi selgeks saamiseks ei ole vaja kutsekoolis kursust võtta. Kuid nüüd siis ebameeldivam pool. Millegi kindla asja otsimine on väga keeruline. Otsinguks on 2 võimalust: sõnaline otsing või läbi menüü surfamine. Kui menüü kaudu kauba leidmine on veel enam-vähem (näiteks vegan tooted on piimatoodete all peidus) siis sõna järgi otsimine on väga keeruline.

 

otsingu tulemus sõnale komm
Kuvatõmmis otsingu vastusest sõnale komm

 

sõna leib otsingu tulemus
kuvatõmmis otsinguvastusest sõnale leib

Otsides sõnu “komm” või “leib” ei saa just väga oodatuid tulemusi. Seega tähtasim omadus, kasulikkus, kannatab tublisti kuna soovitud toiduaine võib leidmata jääda. Kahjuks ostjale ja ka müüjale.

Kuid lõpetada tasub ju ometi rõõmsate toonidega. Eesti Rahvus Ringhäälingu veebileht ja iga kanali oma alamleht moodustavad suurepärase terviku. Õpitavus on ERR-i lehtedel kerge. Lisaks olles näiteks natuke lehitsenud Vikerraadio[2] lehte tunned end kui kodus kui liigud edasi Raadio 2[3] lehele.  Lehelt saab otsida saateid nimekirja, saatekavast kui ka sõnaliselt. Sõnaline otsing otsib vasteid lisaks saadete pealkirjadele ka saadete kirjeldustest. See muudab soovitud saate leidmise küllaltki kergeks isegi kui saate pealkiri ei ole peas. Kuna ERR-i lehed teevad täpselt seda, mida kasutaja soovib, et nad teeks (taasesitaks mõnd saaded või annaks ülevaate saatekavast jne) siis mul ei jää muud üle kui tõdeda, et tegu on kasulike lehtedega.

Kui kunagi või jääda mulje, et riiklikud teenused on oluliselt kehvemad kui eraettevõtete omad siis veebi lehtede põhjal võib tunda, et riik astub rohkem samme, et teenuse tarbija saaks kasutada teenust täies ulatuses. Miks eraettevõtted punnitavad kasutatavause kao hinnaga oma teenuse turule toomisega on arusaamatu. Vahest on tegu hirmuga jääda rongist maha. Kuid ega loksuva rongiga pikalt keegi sõita soovi.

 

Allikad:

  1. https://www.nngroup.com/articles/usability-101-introduction-to-usability/ vaadatud 22. aprillil 2021
  2. https://vikerraadio.err.ee vaadatud 23. aprillil 2021
  3. https://r2.err.ee vaadatud 23. aprillil 2021

Targa vara ja äri mudelid.

Tarkvara tootmisel on aegade jooksul kujunenud välja mitmeid meetodeid-malle kuidas asju ajada. Robert C. Martin annab loengus Programmeerimise tulevik (The Future of Programming)[1] ülevaate ka programmeerimise ajaloost. Robert C. Martin räägib, et algselt tegelesid programmeerimisega teadlased. Tehnoloogilsete arengute tulemusel kasvas programmeerijate ja ka programmeerimisega tegelevate asutuste hulk. Kuna eraettevõtetesse teadlasi ei jagunud võeti tööle ka nooremaid inimesi. See aga põhjustas omakorda seda, et isepäiste noorukite ohjamiseks võeti kasutusele rangemalt reglementeeritud meetodid. Kedagi otseselt terminali külge ei aheldatud kuid näiteks kosemudel seadis koodi kirjutajatele väga ranged piirid mida ja millal teha. Ordnung muß sein kuid liiga jäigad reeglid ei sobi loomaks asju, mida algul pea võimatu ette kujutadagi. See sai üheks põhjuseks, miks 17 kogenud programmeerijat, Robert C. Martin teiste seas, panid pead kokku ja koostasid Agiilse tarkvaraarenduse manifesti (paljud kipuvad ära jätma sõna tarkvaraarenduse manifesti eest. See on mugav aga ohtlik, sest agiilsus on omadus sõna ja need 17 meistrit ei defineerinud ära kuidas agiilne ehk väle olla vaid kuidas väledalt tarkvara arenda). Kõiki agiilseid ehk siis väledaid tarkvara arenduse metoodikaid läbib üks tunnus – väiksed sammud ja suuna korrektuur. Ja see on minu arust kõige loomulikum talitlemise viis. Näiteks supile soola ei lisata ju ka 5 päeva varem välja arvutatud kogus soola vaid natukene, maitstakse ja seejärel listakse kas juurde või otsustatakse peterselli kasuks. Parima tulemuse saab alati kontrollimise ja korrigeerimise tulemusel.

Järgnevalt annan ülevaate ome esimese IT sektori töökoha põhjsl arendusmeetodist Scrum. Scrum on oma nime saanud ragbist, kus scrum tähistab teatud formatsiooni[2].  Scrum on vägagi paindlik raamistik, mille järgi arendusprotesssi saab kujundada. On teatud võtme elemendid, mis vaja kasutusele võtta. Näiteks meeskonnas peab olema määratud üks isik product owneri rolli. Üks isik võib ka mitut rolli kanda. Product owneri rolli koostab tegevused (ticketid) ja jaotab need ajaraamidesse (sprintideks). Ajaraami pikkus on meeskonna otsustada. Iga sprindi lõpus näidatakse kogu meeskonnale ja/või ka kliendile töö tulemust. Samuti tullakse kokku retrospektiivseks aruteluks, kus arutatakse, mis meeskonna töös läks hästi, mis halvasti ja kuidas protsessi veelgi paremaks saada. Samal ajal kui üks sprint on käimas valmistatakse ette järgmist. Meeskond vaatab koos üle product owneri koostatud ticketid. Arutletakse läbi detailid ja hinnatakse kui palju aega kulub selle tegevusele (mängitakse nn. scrummi pokkerit). Retrospektiivsel koosolekul arvutatakse varasemate hinnagute põhjal töö kiirust. Möödunud sprintide kiiruse järgi prognoositakse kui palju tööd jõutakse järgnevates sprintides tööd teha. Ehk siis scrum on mingil määral isereguleeriv mehhanism.

Eespool juba mainitud Robert C. Martin, tuntud ka kui Uncle Bob, asutas 2010 aastal tarkvara arendusele täinendteenust pakkuva ettevõtte Clean Coders. Clean Coders keskendub programmeerijate koolitamisele. Kui video kursustest pungil koolituskeskkondi on äärmiselt palju siis Clean Coders eristub teistest selgelt oma sisu ja eesmärgi poolest. Sealsed kursused ei anna suurejoonelist diplomit, millega Linkedinnis edvistada vaid teadmisi kuidas meisterlikult kirjutada koodi[3]. Kogu süsteem põhineb Martini raamatul Clean Code, mis on tõenäoliselt lugejale väga tuttav. Ehk siis Clean Coders suunab inimesi kirjutama loetavat, korduskasutatavat, veakindlamat koodi ülistamata kindlat programmeerimise keelt või raamistikku.

  1. https://www.youtube.com/watch?v=ecIWPzGEbFc vaadatud 15. aprillil 2021
  2. Sutherland J. (2014). Scrum: The Art of Doing Twice the Work in Half the Tim. [Audioraamat] Random House Audio
  3. https://www.cod.edu/business-development-center/business_highlights/clean_coders.aspx vaadatud 16. aprillil 2021

Kuidas saada häkkeriks.

Igavikuline küsimus, kuidas saada häkkeriks on tõenäoliselt painanud siinse ajaveebi lugejaid pikalt. Kuid ka see kord ei saa siit vastust. Käesolevas postituses annan enda isikliku arvamuse Eric Steven Raymond kirjatükile Kuidas saada häkkeriks[1] (How To Become A Hacker).

Teos algab kohe alguses klassikaliselt, ehk, et defineeritakse ära kes on häkker. Pean autoriga nõustuma ja kurva näoga vaatama pealt kuidas muumaailm väärkasutab häkkeri nime iga kräkkeri ja sossepa kohta. Kahjuks või õnneks on iga kasutatav keel pidevas muutumises. Näiteks ka eesti keeles kasutati omalajal sõna hapu hapude asjade puhul. Viimastel aastatel on hakanud aga levima hapusai. Sai see magusam leib on järsku muutunud hapuks. Loodan, et asi tegelikult nii hapu ei ole ja häkkeritel ja kräkkeritel on vahe sees.

Üldiselt aga antakse kirjateoses ladus ülevaade kuidas üks enesest lugupidav isik peaks kübermaailmas üleval pidama. Võibolla ma väljendan nüüd liialt lihtsakoeliselt kui kui tõden, et häkker on keegi kelle poole peaks kõik püüdlema, kes soovivad infotehnoloogilistes valdkondades natukenegi süvitsi minna. Soovitaks seda teost igasse õppeasutusse kohustuslikuks kirjanduseks. Ka üldharidus koolidesse, selleks, et ontlikke maailmaparandajaid areneks rohkem juurde ja kõikide eluolu läheks paremaks. Ka arvutitega mitte sinapeal olevatel inimestel.

  1. https://www.kakupesa.net/hacker/ vaadatud 8. aprillil 2021

Pooljuhid? Juhid! IT-s on mõlemaid.

IT mailmas on juhtidel tüüpiliselt kuus rolli: liider, suhtleja, juhendaja (EKI lubab kasutada kolesõna koots), õpetaja, arengumootor ja ülemus. Tihti kipuvad inimesed valima vastavalt oma iskususele sobivaima rolli ja selles peamiselt ettevõtet juhtima. Kuid nagu elus ikka, miski ei ole täielik ehk siis  vahel kipub ka liider õpetama. Järgnevalt kirjeldan läbi kahe inimese paari rolli.

Steve Ballmer. Microsofti pikaajaline juht, ei ole vist kellelegi tundmatu nimi. Vabavara kasutajatele mõjub see nimi küll enamasti punase rätikuna kuid kui vaadata kuidas ta inimesi motiveeris ja tööle utsitas siis on temalt vist kõigil õppida. Steve Ballmer on kogu elu olnud suur spordi sõber. Ülikoolis õppides manageeris ta Harvard Crimson jalgpalli meeskonda [1]. Peale Microsoftist lahkumist soetas Los Angeles Clippers korvpalli meeskonna ja asus seda juhtima. Sporditreenerlikkus kumab ka läbi Steve Ballmeri esinemisete. Energilised hüpped laval, kaasaplaksutav rahvas saalis: “Developers, developers, developers!” Endalgi tekib tunne, et viskaks palli korvi ja kirjutaks selle Windowsi lõpuks bugidest vabaks. Üks näitlikustav shõu võiks see olla: https://youtu.be/Y89wBYVHkY4 Ballmer oma IT ettevõtte karjääri lõpu poole pisut rahunes ja esinemised nii emotsionaalsed ei olnud kuid siiski võib Stevet vaadata kui suurepärast liidrit, kes motiveeris meeskondi ja teadis kuidas skoori pidevalt suurendada.
Tunnen, et pean siiski ära mainima, et ma ei ole Ballmeri suur fänn ja kasutan igapäevaselt linuxit.

Marko Sverdlik. Eesti keskmise suurusega tarkvaratootmise ettevõtte, Proekspert, juht. Marko Sverdliku juhtimise all on muudetud Proeksperdi töökultuuri põhjalikult [2]. Ettevõttes võeti kasutusele lame juhtimisstiil. See tähendab, et madala ja keskastme juhtide tiitlid kaotati ja igast töötaja pidi hakkama end juhtima. Selline juhtimisstiil sobib ainult kõrge enesedistsipliiniga töötajate seas ja motiveerivas töökeskkonnas. Seega saab Marko Sverdlikut vaadata kui arengumoori rolli kasutavat juhti.

  1. https://financialslot.com/steve-ballmer-net-worth/ vaadatud 31. märts 2021
  2. https://www.aripaev.ee/uudised/2016/04/11/proekspert-targad-masinad-votavad-maailma-ule vaadatud 1. aprill 2021

Kuidas tunda ära professionaali.

Kuigi õigekeelsussõnaraamat nimetab professionaaliks isikut kes mingil alal kutseliselt töötab siis ma olen teisel arvamusel. Järgnevalt üritan selgitada, miks mingi ala professionaal ei ole koheselt isik, kes sellel alal töötab.

Professionaal on minu jaoks meister. Võiks öelda, et isegi Meister. Isik, kellel on töö tegemise eesmärgiks midagi muud ka peale aja rahav vastu vahetamise. Kuigi infotehnoloogias on töövahendid ja võtted pidevas muutumises suudab professionaal eristada lahendatava probleemi sisu probleemi lahendamise vahendite keerukusest. Fred Brooks kirjeldab oma artiklis “No silver bullet” kahte tüüpi keerukust [1]. Juhuslikku ja sisulist ehk essentsiaalset keerukust. Professionaalile ei paku väga muret juhuslik keerukus, kuna seda saab manuaali abil kergelt lahendada. Seevastu sisulise keerukuse lahendamisele kulutab professionaal oluliselt rohkem aega ja vaeva. Sest kui probleemist täielikult aru ei saa siis anomaalsed probleemid valmistatud töös on paratamatu nähe. Asja tuumani jõudmine nõuab aga pea alati mitmeid erinevaid isikuomadusi. Lisaks tehnilisele võimekusele peab professionaal olema võimeline näiteks uurima kliendi tegelikke vajadusi. Selline tegevus koosneb lisaks erinevate tehnoloogiate kiirest arusaamisest ka inimesest arusaamisest. Seega professionaal teeb kõik temast oleneva, et ta töö tulem oleks igati tarvilik. Ja mis puutub inimestest arusaamisesse siis sellest tulenevalt kvalifitseerub professionaaliks loomulikulkult viisakas, kannatlik, siiras, empaatiline, vastutulelik… See nimekiri on vist loendamatu. Ühesõnaga professionaal on Meister!

 

  1. http://worrydream.com/refs/Brooks-NoSilverBullet.pdf vaadatud 25. märts 2021

Vabade litsentside copyleft

Sellenädalase postituses vaatan ligemalt vabade litsentside edasikandumisklauslit. Millistel litsentsidel see on ja kui suurel määral edasikandumist on nõutud. Märgiks kohe algul ära ka, et edasikandumisklausel ehk inglise keeles copyleft on nõue kanda edasi originaal teose tingimusi. Edasikandumisklausli alusel jagunevad litsentsid 4 alamkatekooriase: väga tugev, tugev, nõrk ja puuduv.

Väga tugeva edasikandumisklausliga on AGPL (GNU Affero General Public License)[1]. AGPL litsentsiga avalikustatud koodi kasutamisel tuleb igal kasutamise juhul avalikustada lähtekood.

Tugeva edasikandumisklausliga litsentsid on GNU GPL (GNU General Public License)[2]. GPL on üks vanimaid vabavara litsentse. Sellele pani aluse Richard Stallman. Käesolevaks päevaks on GPL-ist ilmunud 3 versiooni. GPL litsentsiga tarkvara kasutamisel oma töös tuleb see töö avaldada ka GPL litsentsiga.

Nõrka alamkategooriasse kuulub juba kaks litsentsi: GNU LGPL(Lesser General Public License)[3] ja Mozilla Avalik Litsents. LGPL litsentsiga avaldatud tarkvara kasutamisel ei pea igal juhul järgnevat tarkvara avaldama sama litsentiga.

Puuduva copyleftiga vabavara litsentse on mitmeid. Näiteks Apache, MIT, X11, BSD.  Kuna edasikandumisklausel puudub siis selliste litsentsidega kaitsud tarkvara võib muuta ka ärilisteks.

Üldjuhul tuleks vabavara kasutamisel oma töös jälgida, kas tarkvara on kaitsud edasikandumisklauslit sisaldava litsentsiga või mitte. Kui on siis tuleb pisult rohkem vaeva näha ja oma töö avalikustamisel jälgida neid klausleid.

 

 

  1. https://www.gnu.org/licenses/agpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021
  2. https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021
  3. https://www.gnu.org/licenses/lgpl-3.0.html vaadatud 19. märts 2021

Piraadi partei

Rick Falkvinge (Rootsi piraadipartei esimees) ja Christian Engström on pannud kahepeale kokku põhimõtted autoriõiguste reformist. Juhul kui lugejal tekib soov oma ihusilmaga tõdeda, kas kõik see, millest järgnevalt juttu tuleb on tõesti raamatu kaante vahelt võetud siis Falkvinge kodulehelt on raamat lugemiseks saada[1]. Käesolevas postituses annan enda poolse arvamuse valikuliselt mõnest põhipunktist.

Moral Rights Unchanged elik moraalsed õigused jäävad muutumatuks. Olen selle punktiga igati päri. Kui ikka keegi on kirjutanud kena laulu siis ta selle laulu autor on. Jääb küll arusaamatuks, milleks reformi tuua punkt mis ei muudaks praegust seisu.

Free Non-Commercial Sharing ehk siis vaba isiklik jagamine. Kui jagaja mitte mingisugust tulu ei saa jagamisest siis ei saa ju ka keegi kahju. Võiks ju vastu vaielda, et siis jääb näiteks üks album vähem ostmata ja artistil raha saamata. Kui paljud meist ostavad põrsast kotis? Plaat soetatakse enamasti ikka siis kui teatakse, et tegu on muusikaga mis väga meeldib. Võiks oletada, et vaba mitte ärilistel eesmärkidel jagamine aitab väiksema reklaami eelarvega autoritel laiemalt oma loomingut levitada. Lisaks tooks siinkohal välja Autoriõiguse seaduse § 18: “Ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk.” [2]. Ehk siis Eestis mitte ärilistel eesmärkidel koopiaid võib valmistada. Tuleb tõdeda, et oleme siin juba poolel teel kultuuri vabaks levikuks.

A Ban on DRM elik  keelata digitaalõiguste haldamine. DRM on akronüüm inglisekeelsetest sõnadest Digital Rights Management (digitaalsete õiguste haldus). Tegu on vahendite rühmaga, millega püütakse kontrollitakse ligipääsu autoriõigustega kaitstud teostele. DRM piirab vaba kasutamist autoriõigustega kaitstud objektil isegi kui kasutaja on soetanud omale kasutamise õigused. Näiteks enamusel Blue-Ray formaadis müüdavatel filmidel on DRM külge poogitud. Olen soetanud mitmeid filme sellises formaadis. Pildi kvaliteet on parem ja tihti on kaasas ka lisamaterjali mida DVD-ga pole, lisaks DRM-ile. Ühel õhtul kui internetiga oli probleeme tahtsin meelt lahutada filme vaadtes. Kuid selgus, et DRM vajab interneti ühendust, et kontrollida, kas see Blue-Ray ketas on ikka legaalne. Mul ei ole muud teha kui selles punktis liituda Piraadi partei leeriga ja nõuda vaba kultuuri teose tarbimist.

  1. http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf vaadatud 11. märts 2021
  2. https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005?leiaKehtiv vaadatud 12. märts 2021

Netikett

Netikett kui interneti etikett on küberavarustes käitumise head tavad. Virginia Shea on kirjutanud aastaid tagasi raamatu netiketist. Selles raamatus annab autor piibelikult väljendudes 10 käsku. Ja nii nagu Piiblis on ka elus nii, et 10 käsku on kuid keegi peale iseenese südametunnistuse nende järgimist ei kontrolli. Käesolevas postituses vaatan endasse ja püüan selgusele jõuda, kas ma olen ikka tubli netiketlane.

Shea on 3 reegli koondanud pealkirja ‘Tea kus sa oled’ alla. Tea kus sa oled ehk ära hoiusta oma paroole blogipostituses või koera omanike foorumis pole mõtet kiita kasside iseseisvust. Omi paroole ma eriti ajaveebi ei riputa. Kennel liidule ei käi ka rääkimas kui tüütud need koerad ikka on. Kuid vahel leian ennast kohtadest kus kipuvad kogunema inimesed, kes ei ole just minu sõpruskond. Praegune pandeemia on loonud mulle mitmeid suurepäraseid vaatlusposte. Enamasti jään ammuli sui lugema, kuidas suudavad inimesed elementaarseid teadmisi väga valesti tõlgendada. Lausvalest rääkimata. Kus viga näed laita seal tule ja aita on kõnekäänd, mis ei tohiks kellelegi tundmatu olla. Seega peaks furoori tekitavatele inimestele selgitama Maa sfäärilisust või alternatiivmeditsiini mitte kuulumist meditsiini hulka. Kuid teades kus ma olen tean, et kui annan kiusatusele järele ja ütleks sõna sekka, adun, et ma ei saa seda teha nii nagu ma sõprade seas teeks. Kui sõbrale võiksin julgelt öelda, et ta on eksinud ja esitada omad argumendid siis üksteist üles kütnud kambas ajaks see leeke suuremaks. Olen täheldanud, et kui veale juhtimise asemel esitada küsimusi, mis panevad natukene kahtlema väljakäidud teooria õigsuses on nii mõnegi vandenõu teooria põhjenduskadunud. Näiteks mõned nädalad tagasi esitas üks maski vastane graafiku nakatumisnäitajate kohta pandeemia algusest. Ta oli seal rõhutanud esimese laine lõppemist ja teise algamist sõnadega, et näete maskideta hakkas haigus taanduma ja maskidega lisanduma. Kui küsisin, et kas on ikka õiged andmed sest kui võrrelda võrreldavaid suurusi ehk siis lainete alguse kasvu kiirust siis teine laine algas aeglasemalt. Justkui see graafik näitaks maskide mõju haiguse levikule. Mõra faktide alternatiivi vuntamenti sai tehtud.

Kui nüüd järele mõelda oma tegude üle siis tundub, et näiteks toodud valesti tehtud järelduse ümberlükkamine on kooskõlas ka käsuga 7 (“Aita piirata sõimu sõdu”) ja käsuga 6 (“Jaga oma teadmisi”).  Seega jääb üle tõdeda, et Virginia Shea koostatud Netikett on üksteisega haakuv nõuannete kogum, mis aitab küberrägastikes orienteeruda ja hoida maailma kaosest.